Rüütli 16/18 hoonet mainiti esimest korda aastal 1431 ja selle unikaalne ajalooline hõng on püsinud tänaseni. Hoone moodustab koos teiste naabruses asuvate ajalooliste mälestusmärkidega suurepärase ansambli, mis jääb Vanalinna südamest – Raekoja platsist ja Vabaduse väljakust vaid mõnesaja sammu kaugusele.

Aadressil Rüütli 16/18 asuv hoone kujutab endast väärtuslikku osa silmapaistvast, ainulaadselt terviklikust ja hästi säilinud arhitektuurilisest ansamblist keskaegses linnasüdames, mis on tervikuna UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud.

Esimest korda mainitakse seda kinnisvaraobjekti seoses üleandmisega linna laekurilt von der Beckelt kiviraidurile Olaffile, kes tõenäoliselt kasutas oma oskusi selle kivist hoone loomisel.

Oma pika ajaloo jooksul on hoone kuulunud Püha Nikolause kiriku kogudusele, seda on kasutatud mündikojana, vanglana („timuka ajastul“, mis kestis aastatel 1746-1821), võõrastemajana ning lõpuks eluhoonena – viimases rollis alates Teise Maailmasõja aegadest. Siin peetud võõrastemajas elas aastatel 1883-1886 ka tuntud Eesti kirjanik Eduard Vilde.

1998. aastal restaureeriti osa hoonest ja see võimaldas välja tuua mõned originaal-arhitektuuri märkimisväärsed elemendid. Tänaseks on suurem osa hoonest kasutuses kontor-stuudiotena, keldrit kasutatakse ka osaliselt restoranina.